Veel kord õppekäikudest, veel kord nende jätkumise eest!

Küllap EAÜSi liikmed teavad, et kohe kui HTM keelustas koolipäeva ajal toimuvad tasulised õppekäigud, asus seltsi juhatus koos volikogu liikmetega seda küsimust arutama ja vastuseisu korraldama. Õnneks polnud meie ainsad, vaid tekkis üle-eestiline, jah, sõnaotseses mõttes protestiliikumine ning seda ka lastevanemate kogukondlikel kui ka Eesti kultuuri- ja mäluasutuste tasandil. EAÜSi juhatuses kandsin lahingulippu mina kui endine muuseumitöötaja ja -pedagoog. Suur oli minu rõõm, kui sain Kaja Kärnerilt kutse tulla 15. aprillil koos Eesti Noorsooteatri juhi Leino Reiga õppekäikude teemat lahkama tema juhitud Vikerraadio saatesse Reporteritund. Tänu sellele saatele jõudis avalikkuse ette senisest enam ka õpetajate vaade õppekäikudele, mis tähendavad: ettevalmistamist, läbiviimist, kogetu analüüsi, kokkuvõtmist, klassi hierarhiate ümbermängimist, teooria praktikasse viimist, majanduslikult nõrgemate toetamist, toetajate poolset heategevust jne. 

Tänaseks on olukord peaaegu normaliseerunud – kõikvõimalikud õppekäigud (ainealased, temaatilised ja probleemikesksed, kultuuri- ja (kultuurist lahutamatud) lõpureisid jne) jätkuvad ning HTM on mõelnud järele ja vaatab veel üle,  kuidas ja mida ikkagi reguleerida ja kommunikeerida, vt HTM asekantsleri Kairi Kaldoja arvamuslugu „Kui päris elu ei mahu paragrahvi sisse. Jälle“ 24. aprilli Õpetajate Lehes. Selles, et uued HTMi poolsed juhised tulevad, pole kahtlust. Kui palju need erinevad varasemast, näitab aeg. 

Praegu aga võiks meie ühine seisukoht olla: ilma kõikvõimalike õppekäikudeta, ilma kõikvõimalikku reaalsust kogemata, ei ole võimalik anda meie lastele ja noortele haridust, mis tagaks nende harituse. Siinkohal ka üks soe soovitus – kuulake 5. mai Ööülikooli Ene-Liis Semperiga, kes õiguskantsleri büroos lindistatud saates „mõtiskleb selle üle, et loomingulise õppe aluseks on inimese enda kogemus, kui päriselt midagi teed.“. Ja pange tähele, et küsimus ei ole mitte kunstnikuks õppimises, vaid elu lõpuni nii vajalikus õppimises. 

Ene-Liis Semper ei räägi küll koolist ja erinevatest õppekäikudest, ta räägib ülikoolist ja paljudest väikestest ainepunktidest, aga mõte on sama: me peame lastele ja noortele pakkuma nii sageli ja nii palju erinevaid  kogemusi kui vähegi võimalik. Just see, et meie erinevate piirkondade erinevate koolide erinevad õpetajad ja õpilased käivad erinevatel õppekäikudel, tagab kultuuri mitmekesisuse, rikkuse ja kestvuse. Meie kohus on seista tühjade formaatide ja bürokraatlike formaalsuste vastu, meie oleme ajaloo- ja ühiskonnaõpetajad ja me teame, nimetatutega kaasnevaid ohte. 

Tiina-Mall Kreem