EuroClio aastakonverents Sofias pühendub sel aastal igatsuse ja kuuluvuse teemale, oma mälestustega silmitsi seismisele. Konverentsi tutvustuses küsitakse, mis on need tegurid, mis panevad sind tundma, kas kuulud kuhugi või mitte? Olgu selleks koht, aeg, perekond, riik, kogukond või sõpruskond. See näiliselt süütu küsimus on võtmetähtsusega, sest see on keskmeks mõne tänapäeva põhilises ühiskonnaküsimuses. Vastused sellele küsimusele loovad gruppe, mis ühiskondi lahutavad ja ühendavad. Tundub, et inimestel, kes kuuluvad, on rohkem õigusi kui neil, kes ei kuulu. Seda kipuvad ehk kõige selgemini väljendama poliitikud, kes väidavad, et nende "omad" peaks olema esikohal. Enamusele meeldimisi tehakse aga paraku vähemuste arvelt. Samas on oluline, et igaüks tunneks, et kuulub kuhugi, et oled osa millestki suuremast.
Põhiküsimused, millele konverentsil vastust otsitakse, on järgmised.
- Mida saame teha, et luua ruum, kus kõik tunnevad end teretulnuna?
- Kas ajalooõpet tuleks sihilikult kasutada identiteedi kujundamiseks? Edendada kuuluvustunnet?
- Mis mõjutab seda, mida me mäletame ja mida unustame?
Konverentsil pakutakse mitmeid erinevaid paralleelseid töötubasid, fookusloenguid, EuroClio tegevuste ja võimaluste tutvustusi, paneeldiskusiooni jpm. EuroClio üldkogu (mis on üldsusele avatud ja mida on võimalik jälgida ka veebis) toimub laupäeva pärastlõunal.
24.-27. aprillis toimuva konverentsi esimese päeva ettekanded panid mõtted ränadama mälu ja ajaloo radadele
Avaloengu pidas prof Momchil Metodiev, kes on spetsialiseerunud kiriku ja kommunismi ajaloo uurimisele Bulgaarias. Ta kutsus publikut mõtlema ajaloo ja mälu ähmastele piiridele ja viitas ajaloolise mälu väljakutsetele nagu tehnoloogia/sotsiaalmeedia, aga ka poliitikutepoolsele ajaloo väärkasutusele. Ta nimetas ajalugu ja mälu justkui vastanditeks. Mälu on väga oluline allikas, aga tuleb meeles hoida, et see on üks mitmetest ja mitmekülgsus on oluline. Ta arvas, et kaotajate poolt kirjutatud ajaloole võiks olla parem alternatiiv võitjate poolt kirjutatud ajalugu, sest ohvrite vaade pakub võitjate kõrvale alternatiivi ja mitmekülgsust. Samuti pakkus ta, et kuuluvust võiks pigem vormida see, et püüad end identifitsserida inimeste, mitte riigi kaudu, sest ajalookirjutus ei tohiks olla motiveeritud poliitikast. Oma ettekande lõpus tutvustas prof Metodiev lühidalt ühe projekti tulemust veebilehel, mis jagab kannatanute mälestusi.
Histories from Belene annab võimaluse vestelda koonduslaagrite ellujäänutega ja on üks võimalus tajuda lugu vahetumalt läbi päris inimese.
Töötubade valik on igas paralleelsessioonis lai, valida saab kuue erineva töötoa vahel. Minu valikud olid esimesel päeval seotud virtuaal-reaalsuse ja lugude analüüsimise meetodiga.
Pim Renou ja Pieter Mannaki töötoas "Virtuaalne reaalsus ja kultuurimälu" arutleti selle üle, kuidas rahvad oma minevikku peegeldavad ja kuidas mineviku kujutamine meedias seda narratiivi kujundab. Uuriti ajaloolist virtuaalreaalsuse kogemust ja arutati, kuidas see mõjutab seda, kuidas me minevikku näitame. Näiteks sai virtuaalreaalsuse prillidega liikuda
Anne Franki kodus või olla kaasas
pommitaja lennul Berliini. Kuulajatele tutvustati raamistikku, mida saab tundides ajaloolise virtuaalreaalsuse sisu analüüsimiseks koos õpilastega kasutada.
Melina Foris'e töötuba „Narratiivi rakendamine analüütilise tööriistana klassiruumis” keskendus konverentsi läbiva suulise ajaloo ja lugude jutustamise valdkonda. Töötoas käsitleti ajalooallikatena suulisi allikaid ja tutvustati William Labovi struktuurset narratiivanalüüsi kui tööriista allikate sisu ja jutustaja seisukoha avamiseks. Üheskoos prooviti erinevate tekstide abil läbi, kuidas seda tüüpi narratiivanalüüsi klassiruumis rakendada, et aidata õpilastel ajalooallikate tähendus mõista ja neile läheneda.
Juba peagi teise päeva muljed! Seniks tervitusi Sofiast Madli-Maria Naulainenilt!
#Belonging2024
Kommentaarid
Postita kommentaar