Õpetaja suvejooga

8.-10. augustil toimus ajalooõpetajate suvekool, sedakorda Pärnumaal. Alljärgnevalt võtab suvekooli kokku seltsi liige ja suvepäevade osas ka tubli koostööpartner, Tiina-Mall Kreem. Aitäh Sulle!

Ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et ilma Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsita poleks ma see, kes ma olen. Liitusin seltsiga 10 aastat tagasi Kadrioru kunstimuuseumi näitust „Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil“ ette valmistades ning olen sellest ajast alates osalenud kõikides seltsi suvekoolides. Seltsi ja suvekooli tõi mind Liis Reier, 20-osalist õppematerjali „Ajalooõpetus ja -pildid“ tehes leitud ja endaga koos palju uusi sõpru mu ellu toonud sõber. 

Sel aastal algas kolmepäevane suvekool Vändra Gümnaasiumi Mihkel Lüdigi nimelises saalis ning jätkus Pärnumaa teistes külastamisväärsetes paikades. Suvekoolis sai kuulata TÜ professori Piret Ehini loengut Euroopa Parlamendi 2024. aasta valimistest, Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osakonna nõuniku Rain Puusti ettekannet Venemaa desinformatsiooni narratiividest ja rohepoliitika koordinaatori Kristi Klaasi rohepöörde teemalist sõnavõttu. Omaette loengute ja ekskursioonide pakett oli Lihulas, kus Maigi Magnus tutvustas vana ordu- ja piiskopilinnust ja minul oli au rääkida kolleegidele Lihula Muuseumi uuenevast püsiekspositsioonist. Muuseumis pidas TLÜ vanemteadur Inna Põltsam-Jürjo ka loengu eestlaste ja sakslaste kokkupuudetest maagilises maailmas ning ERMi vanemteadur Anu Kannike baltisakslaste söögi- ja köögikultuurist. Väga õpetlik oli kuulata Läti, Leedu ja Soome kolleege rääkimas oma maa ajaloo- ja ühiskonnaõpetusest. Koos eesti kolleegidega tuli siis ka tõdeda: mitte mingil juhul ei tohi lasta Eestis ajaloo- ja ühiskonnaõpetusel muutuda teiste ainete ripatsiks ega loobuda aja(loo) kronoloogilisest käsitlemisest. Mis muidugi ei tähenda, et õpetajad peaksid kivipead olema ja uue põlvkonna vajadustega õppemetoodikavalikuis mitte arvestama. 

Elamusi lisasid suvekooli tutvumine Piesta-Kuusikaru õunataluga, kus on väärtustatud nii maad kui ka haridust (Piesta-Kuusikaru on mh olnud Anton Jürgensteini kodutalu). Vähem põnev polnud vaadata, kuidas Saarisool ehitatakse haabjaid ning Toris hinnatakse peale hobuste ka kohalikku näputöötraditsioone. Omaette elamus oli Tori kirik, mille seinu katavad mustad marmorplaadid hukkunud eesti sõjameeste nimedega ning mille altari kohal on Mati Karmini nikerdatud krutsifiks. Minu suureks üllatuseks oli kiriku seinal, Julius Kuperjanovi büsti kõrval, retrohõnguline ajaloopilt – foto järgi 2021. aastal maalitud Eesti Vabariigi väljakuulutamine Pärnu Endla rõdult. Omamoodi ajaloopilte võis näha ka Pärnus hiljuti uuesti avatud ja Jannseni nime juurde saanud Koidula muuseumi ajutisel näitusel „Lydia Koidula kunstis“. Seda, mis võib juhtuda, kui hakata ajalugu ümber kirjutama, näidati meile aga muuseumi ilusas õues Gerda Kordemetsa lavastatud „Koidulahingu“ esietendusel. 

Seltsi töökoosolek oli tihedamast tihe ja püsis tänu Madli-Maria Naulainenlaineni juhtimisele täpselt ajagraafikus. Suvekoolist lahkudes tundsin, et olen eesootava suhtes põnevil ning et vaim ja keha on kenasti tasakaalus. Mida veel soovida!? Ilusaid suvepäevi ja -joogat kõigile!